Ma pole kunagi olnud fatalist ja
ütlemistesse a`la „mis tulema peab ,see
tuleb“ ja „saatuse eest ei ole pääsu“ olen suhtunud vägagi kriitiliselt. Kuid
see, mis on minu enda eluga viimasel ajal toimunud, paneb asjadele vaatama
veidi teise pilguga. Nimelt toimus minu elus vähemalt väljastpoolt vaadates
lausa kannapööre – pärast ligi kolmekümmend kolme aastat tööd Tartu Ülikoolis
otsustasin minna tööle hoopis Eesti
Lennuakadeemiasse.
Ega see tegelikult just
kannapööre olnudki, sest lennundus ja lendamine on mind lapsest saati köitnud.
Eks lapsepõlves taha ju paljud lenduriks saada, kuid minul ei läinud see
lennuhimu koos lapsepõlvega üle. Kuna nõukaajal ei olnud mul kahjuks mingit
võimalust lendama pääseda, siis tuli muudkui oodata...Sel ajal omandasin
füüsikuhariduse ja kaitsesin praeguse malli järgi doktorikraadi füüsikas.
Sellele järgnes õppejõutöö ülikoolis. Lendama pääsesin alles 1991. aastal,
seega siis kolmekümne viieselt. Kuigi
päriselt lenduriks hakata oli juba hilja ja ega ausalt öeldes siis
enam „lendavaks bussijuhiks“ hakata
tahtnudki, muutis oma lõbuks lendamine mind siiski väga tugevasti. Enam polnud
tegemist pelgalt unistuste ja unes lendamisega, vaid reaalsete masinatega, mida
ma võisin ise õhku tõsta ja maandada! See oli fantastiline ja ma olin
üliõnnelik nagu keegi, kes äkki leiab, et peaaegu mahamaetud unistus on
muutunud reaalsuseks.
Edaspidi hakkas lennundus minu
elus järjest salakavalamalt suuremat tähtsust omandama ja seda mitte ainult
lennukogemuse suurenemise näol. Tartu Lennukolledži algusaastatel kutsuti mind
sinna aerodünaamikat lugema (ja miks ka
mitte, füüsikadoktor ja lennundusfanatt ju!). Mingil hetkel juba tehtigi
ettepanek Lennukolledžisse üle kolida, kuid siis jäin ma siiski lojaalseks oma esimesele
töökohale – kohavahetused ei ole mulle just väga omased. Aeg aga läks ja
lennundus hakkas järjekindlalt minu elus suuremat rolli võtma. Lennukolledžis
lisandusid uued kursused ja kui käima
läks Tartu Ülikooli ja Lennukolledži, hilisema Lennuakadeemia koostöö, siis oli
nagu päris loomulik, et mina kui lendav füüsik hakkasin tulevastele
lennundusspetsialistidele õpetama ka näiteks füüsikat ja elektrotehnikat.
Nõnda möödus pea märkamatult veel
kakskümmend aastat. Tasapisi oligi
kujunenud välja olukord, kus tegelesin Lennuakadeemia tudengitega rohkem
kui ülikooli omadega. Ja kui mulle siis uuesti tehti tõsine ettepanek
Lennuakadeemiasse üle tulla, siis tundsin selgesti, et nüüd on aeg küps.
Niisiis maandusingi
lennukoolitusosakonna teooriakoolitusjuhi ametis. See osakond tegeleb tulevaste pilootide koolitusega. Sisseelamine
polnud raske, sest olin selle tööga juba varemalt kursis ja mingeid erilisi
üllatusi polnud.
Oli realiseerunud huvitav olukord
– hobist sai elukutse. Otse loomulikult on sellele kaasa aidanud ka minu eelnev
elu ja haridustee, ilma selleta poleks taoline hüpe võimalik olnud. Seega võin
väita, et omandatud haridust pole küll mõtet kahetseda ja ammugi polnud sellele
kulutatud aeg mahavisatud. Kuid kõige selle sügavamaks liikumapanevaks jõuks
oli siiski lendamine, just lendamine ja siis ka kõik muu, mis lendamisega
seotud. Nii, et vist ikka saatus? Olen nõus, et saatus on teatud määral
mõjustatud inimese isiksuseomadustest ja iseloomust, võib-olla ka kasvatusest
ja haritusest. Kuid kindlasti on oma mõju ka ei tea kust sissesündinud
huvidel ja ei tea millega määratud
võimekusel teatud valdkondades. Ja kui
kõik asjaolud kokku liita, siis võibki kujuneda olukord, kus pole lihtsalt
pääsu – tuleb minna oma unistuste teed või vähemalt sellele võimalikult
lähedast. See on nagu mingi ürgne kutse, mis sunnib hunti metsa poole vahtima,
ükskõik kui hästi sa teda ka ei toidaks.
Uuel töökohal, süvenedes piloodikoolituse
protsessi detailidesse, tekkis mul aga üks tõsine küsimus. Piloodikoolitus käib
meil nii, et teooriakoolituse eest hoolitseb Eesti Lennuakadeemia, kuid
lennupraktikat viib läbi hoopis üks erafirma, millele Lennuakadeemia omakorda
maksab. Riik aga maksab Lennuakadeemiale kogu piloodikoolituse eest.
Kuna Lennuakadeemial on endal ka
täielik õigus lennupraktikat läbi viia, siis küsisin peaaegu kõigi käest, et
miks Lennuakadeemia ostab erafirmalt sisse kompetentsi, mida ta ise peaks
müüma? Otsekohe sai selgeks, et selle küsimuse peale polnud vaid mina tulnud,
kuid korralikult vastata sellele ei osanud ka keegi. Viidati ajaloole ja
traditsioonidele, firma suurtele kogemustele jne. Erafirma on aga kasumit
taotlev institutsioon ja peaks olema selge, et kui lennupraktikat viiks läbi
Lennuakadeemia ise, tuleks see üksjagu odavam, sest siis puuduks protsessis kasumit taotlev üksus. Lisaks
oleks võimalik rakendada akadeemiasisest koostööd erinevate osakondade vahel (lennukite hooldus, lennujuhtimine jne.).
Lühidalt- see idee, mis polnudki uus, ärkas tänu minu, minu vahetu ülemuse
erukindralmajor Teo Krüüneri ja minu kauaaegse klubikaaslase ning praeguse
kolleegi Kert Kotkase initsiatiivil uuele elule. Lennukoolitusosakonna plaani lennupraktika
läbiviimine üle võtta ja ka lennukite jätkuv lennukõlblikkus Lennuakadeemias
tagada toetasid peaaegu kõikide osakondade juhid ja ka haldusdirektor ning
rektor. See plaan, kui see teoks saab, annab meie lennundusspetsialistide
koolitusele palju juurde ja hoiab ka riigi raha kokku.
Õhku jääb muidugi veel küsimus,
et miks seda varem ei ole realiseerima hakatud? Oma osa võib selles olla ka
asjaolul, et alles Lennuakadeemia uue
maja valmimise käigus sai meie tehnikaosakond ka uue angaari, kus on võimalik õhusõidukite
hooldusega reaalselt tegelda. Tõsisema mõtte omandab see plaan aga vaid
lennukoolitusosakonna koostöös tehnikaosakonnaga. Nii või teisiti ootavad Eesti
Lennuakadeemiat ees huvitavad ajad ja suured väljakutsed.
