Pääsu pole

Ma pole kunagi olnud fatalist ja ütlemistesse a`la  „mis tulema peab ,see tuleb“ ja „saatuse eest ei ole pääsu“ olen suhtunud vägagi kriitiliselt. Kuid see, mis on minu enda eluga viimasel ajal toimunud, paneb asjadele vaatama veidi teise pilguga. Nimelt toimus minu elus vähemalt väljastpoolt vaadates lausa kannapööre – pärast ligi kolmekümmend kolme aastat tööd Tartu Ülikoolis otsustasin minna tööle hoopis Eesti  Lennuakadeemiasse.

Ega see tegelikult just kannapööre olnudki, sest lennundus ja lendamine on mind lapsest saati köitnud. Eks lapsepõlves taha ju paljud lenduriks saada, kuid minul ei läinud see lennuhimu koos lapsepõlvega üle. Kuna nõukaajal ei olnud mul kahjuks mingit võimalust lendama pääseda, siis tuli muudkui oodata...Sel ajal omandasin füüsikuhariduse ja kaitsesin praeguse malli järgi doktorikraadi füüsikas. Sellele järgnes õppejõutöö ülikoolis. Lendama pääsesin alles 1991. aastal, seega siis kolmekümne viieselt.  Kuigi  päriselt lenduriks hakata oli juba hilja ja ega ausalt öeldes siis enam  „lendavaks bussijuhiks“ hakata tahtnudki, muutis oma lõbuks lendamine mind siiski väga tugevasti. Enam polnud tegemist pelgalt unistuste ja unes lendamisega, vaid reaalsete masinatega, mida ma võisin ise õhku tõsta ja maandada! See oli fantastiline ja ma olin üliõnnelik nagu keegi, kes äkki leiab, et peaaegu mahamaetud unistus on muutunud reaalsuseks. 

Edaspidi hakkas lennundus minu elus järjest salakavalamalt suuremat tähtsust omandama ja seda mitte ainult lennukogemuse suurenemise näol. Tartu Lennukolledži algusaastatel kutsuti mind sinna aerodünaamikat lugema  (ja miks ka mitte, füüsikadoktor ja lennundusfanatt ju!). Mingil hetkel juba tehtigi ettepanek Lennukolledžisse üle kolida, kuid siis  jäin ma siiski lojaalseks oma esimesele töökohale – kohavahetused ei ole mulle just väga omased. Aeg aga läks ja lennundus hakkas järjekindlalt minu elus suuremat rolli võtma. Lennukolledžis lisandusid uued kursused ja kui  käima läks Tartu Ülikooli ja Lennukolledži, hilisema Lennuakadeemia koostöö, siis oli nagu päris loomulik, et mina kui lendav füüsik hakkasin tulevastele lennundusspetsialistidele õpetama ka näiteks füüsikat ja elektrotehnikat.

Nõnda möödus pea märkamatult veel kakskümmend aastat. Tasapisi  oligi kujunenud  välja olukord, kus  tegelesin Lennuakadeemia tudengitega rohkem kui ülikooli omadega. Ja kui mulle siis uuesti tehti tõsine ettepanek Lennuakadeemiasse üle tulla, siis tundsin selgesti, et nüüd on aeg küps. Niisiis maandusingi  lennukoolitusosakonna teooriakoolitusjuhi ametis. See osakond tegeleb  tulevaste pilootide koolitusega. Sisseelamine polnud raske, sest olin selle tööga juba varemalt kursis ja mingeid erilisi üllatusi polnud. 

Oli realiseerunud huvitav olukord – hobist sai elukutse. Otse loomulikult on sellele kaasa aidanud ka minu eelnev elu ja haridustee, ilma selleta poleks taoline hüpe võimalik olnud. Seega võin väita, et omandatud haridust pole küll mõtet kahetseda ja ammugi polnud sellele kulutatud aeg mahavisatud. Kuid kõige selle sügavamaks liikumapanevaks jõuks oli siiski lendamine, just lendamine ja siis ka kõik muu, mis lendamisega seotud. Nii, et vist ikka saatus? Olen nõus, et saatus on teatud määral mõjustatud inimese isiksuseomadustest ja iseloomust, võib-olla ka kasvatusest ja haritusest. Kuid kindlasti on oma mõju ka ei tea kust sissesündinud huvidel  ja ei tea millega määratud võimekusel  teatud valdkondades. Ja kui kõik asjaolud kokku liita, siis võibki kujuneda olukord, kus pole lihtsalt pääsu – tuleb minna oma unistuste teed või vähemalt sellele võimalikult lähedast. See on nagu mingi ürgne kutse, mis sunnib hunti metsa poole vahtima, ükskõik kui hästi sa teda ka ei toidaks.

Uuel töökohal, süvenedes piloodikoolituse protsessi detailidesse, tekkis mul aga üks tõsine küsimus. Piloodikoolitus käib meil nii, et teooriakoolituse eest hoolitseb Eesti Lennuakadeemia, kuid lennupraktikat viib läbi hoopis üks erafirma, millele Lennuakadeemia omakorda maksab. Riik aga maksab Lennuakadeemiale kogu piloodikoolituse eest.

Kuna Lennuakadeemial on endal ka täielik õigus lennupraktikat läbi viia, siis küsisin peaaegu kõigi käest, et miks Lennuakadeemia ostab erafirmalt sisse kompetentsi, mida ta ise peaks müüma? Otsekohe sai selgeks, et selle küsimuse peale polnud vaid mina tulnud, kuid korralikult vastata sellele ei osanud ka keegi. Viidati ajaloole ja traditsioonidele, firma suurtele kogemustele jne. Erafirma on aga kasumit taotlev institutsioon ja peaks olema selge, et kui lennupraktikat viiks läbi Lennuakadeemia ise, tuleks see üksjagu odavam, sest siis puuduks  protsessis kasumit taotlev üksus. Lisaks oleks võimalik rakendada akadeemiasisest koostööd erinevate osakondade vahel  (lennukite hooldus, lennujuhtimine jne.).

Lühidalt- see idee, mis polnudki  uus, ärkas tänu minu, minu vahetu ülemuse erukindralmajor Teo Krüüneri ja minu kauaaegse klubikaaslase ning praeguse kolleegi Kert Kotkase initsiatiivil uuele elule.  Lennukoolitusosakonna plaani lennupraktika läbiviimine üle võtta ja ka lennukite jätkuv lennukõlblikkus Lennuakadeemias tagada toetasid peaaegu kõikide osakondade juhid ja ka haldusdirektor ning rektor. See plaan, kui see teoks saab, annab meie lennundusspetsialistide koolitusele palju juurde ja hoiab ka riigi raha kokku.

Õhku jääb muidugi veel küsimus, et miks seda varem ei ole realiseerima hakatud? Oma osa võib selles olla ka asjaolul, et alles Lennuakadeemia  uue maja valmimise käigus sai meie tehnikaosakond ka uue angaari, kus on võimalik õhusõidukite hooldusega reaalselt tegelda. Tõsisema mõtte omandab see plaan aga vaid lennukoolitusosakonna koostöös tehnikaosakonnaga. Nii või teisiti ootavad Eesti Lennuakadeemiat ees huvitavad ajad ja suured väljakutsed.

Kevadest nii- ja teistmoodi.

Olen tähele pannud, et kui inimestelt küsida, mida nad teavad rääkida kevadest (st. aastaajast, mitte O. Lutsu teosest), siis nende teadmised üldjuhul ei erine oluliselt neljanda-viienda klassi tasemest (sama kehtib muidugi ka muude aastaaegade ja üldse füüsilise geograafia kohta). Ometi tahaks kevadest rääkida. Kohe tõesti tahaks, kuid ei tea, kuidas seda teha.

Kas astronoomiliselt (ilmselt liiga keeruline), klimaatilisest, meteoroloogilisest (kah üsna segane värk), või siis kevadest hinges (aina hullemaks läheb)?

Proovime siiski. Niisiis on astronoomiliselt kevade alguseks ajahetk, mil Maa läbib kevadpunkti, ehk ühe kahest punktist, kus ekliptika lõikub taevaekvaatoriga. Keeruline, eks? Noh, ütleme siis, et sellega kaasneb päeva ja öö võrdne pikkus. Kuid siingi on oma konks: tähelepanelik lugeja, kes on harjunud „Postimehest“ jälgima päikese tõusu- ja loojanguaegu, märkab kergesti, et kevadisel pööripäeval on päev ööst üle veerand tunni pikem. Miks siis nii? 

Selgub, et astronoomiliselt peaks päikese tõusuks lugema päikese tsentri tõusu või loojangut, igapäevaelus loetakse tõusuks aga „esimese“ serva tõusu ja loojanguks „viimase“ serva loojangut. Pealegi, kui me näeme päikeseketast horisondil, siis tegelikult on ta veel ketta läbimõõdu jagu (ca pool kraadi) horisondi taga. Me näeme teda valguskiirte kõverdumise tõttu erineva tihedusega atmosfäärikihtides. Seda nimetatakse atmosfääriliseks refraktsiooniks. Põhimõtteliselt sarnane nähtus miraazhidele (näit. ka asfaldi pseudoloikudele), kuid seejuures igapäevane. Lisaks kihutab Maa pärast kevadpunkti läbimist päeva jooksul veel 12 tundi suvepunkti poole nii, et päike loojub hiljem, kui kevadpunktis peaks. Vaat siis, mille pärast päev kevade alguses ööst pikem on.

Klimaatilise ja meteoroloogilise kevadega on hoopis segased lood. Seda määratleb vaat et iga riik isemoodi, vastavalt oma kliimale ja ilmastikule. Üldjuhul loetaks kevade alguseks aega, mil päeva keskmine temperatuur pikema aja (näiteks nädala) jooksul ületab mingi väärtuse (näiteks null kraadi Celsiuse järgi). Selle määratluse muudab naljakaks asjaolu, et nädal ja rohkemgi aega plusstemperatuuri võib ju tulla ka mistahes talvekuul. Mida siis teha? Ei olegi midagi teha, sel juhul läheb ka loodus alt (lilled hakkavad õitsema ja tihased kilksuma). Seega segane asi see kevad. Kui veel arvestada, et ekvatoriaalalal on just kevad ja sügis kõige palavamad aastaajad ja suvi ning talv kõige jahedamad; et lõunapoolusel loojub kevade alguses päike ja  tõuseb alles sügise alguses; et Austraalia, Uus- Meremaa ja teistele lõunapoolkera elanikele algab 20. märtsil hoopis sügis, siis peaks sellest kõigest piisama väitmaks, et kevadet üldises mõttes pole olemas.

Aga ikkagi... Kui luuletajaid ja muid kirjamehi uskuda, siis leiavad kevadel lisaks looduse tärkamisele olulised muutused aset ka inimhinges. Inimestes (eriti noortes) võib genereeruda iseäralikke tundeid... Tõe huvides olgu öeldud, et iseäralikke tundeid võib noortes tekkida igal aastaajal. Selle kinnituseks on fakt, et erinevalt loomadest jaotub inimlaste sünd enam-vähem ühtlaselt üle aasta. Tõsi küll, vanemate inimeste sünnikuupäevade jaotust uurides võib täheldada sünnikuupäevade mõningast kuhjumist märtsi lõppu ja aprilli algusesse. See fenomen seletub jaaniöö tähtsusega meie esivanemate elus ja seos kevadega ongi vaid sünnikuupäeva kaudu.

Kevadega aga seostuvad ka mõningad ohud – kevadväsimus, s.o. avitaminoosist tingitud organismi seisund, kus sügiskaamos võib sujuvalt üle minna kevadkaamoseks. Ja ikkagi on veel midagi... Aga mis?

Linnulaulu veel küll pole (eile varahommikul üritasin kuulata, ei olnud midagi, pea miinus kakskümmend külma, no mida sa laulad?), kuid katsuks ratsionaalselt kõik kevade headused üles loetleda. Seda n.ö. sotsiaalses plaanis.

1. Päev läheb pikemaks, õhtud on valgemad, elektrit kulub vähem. (elektritootjad ei rõõmusta)
2. Temperatuur keskmiselt tasapisi tõuseb, kütet kulub vähem (soojatootjad ei rõõmusta)
3. Lumi sulab ära, libedus kaob, tänavatraumade hulk väheneb (kiirabil vähem tööd)
4. Väheneb vajadus suhteliselt kalliste talveriiete järele (rõivakaupmehed ei rõõmusta)
5. Teadmine, et varsti tuleb puhkus, võib tõsta enesetunnet (mitte kõigil)
6. Laste tuju tõuseb pika koolivaheaja ootuses (siin tahaks küll näha, kellel mitte)
7. Noortel tasuks alustada romantilisi suhteid (kui suveks käima saab, on sooja ilmaga ja lühikeste öödega pea ükskõik, kus kudrutada)
8. Ja vaat see (siiski ei saa ilma läbi) tärkava taimestiku lõhn ja linnulaul ka, kui nad lõhnama ja laulma hakkavad (küll nad ükskord hakkavad)

Kindlasti on veel palju kevade häid omadusi, lisaks võib paljudel olla kevadega ka veel isiklik suhe... (näiteks minul on maikuus sünnipäev).

On hea tunne midagi ennustada, kui tead, et ennustus kindlasti täitub. Seega siis – head kindlasti saabuvat kevadet kõigile!

Hüpervorstist ja õpetajate palkadest.

Mul oli südamel kaks teemat, mille kohta tahtsin mõtteid avaldada - vorst, milles liha on rohkem, kui vorsti ennast ja õpetajate palgad.

Ma ise küll ametlikult õpetaja ei ole ja isegi haridustöötaja mitte (olen ülikooli õppejõud), kuid palk on mul vaata, et väiksemgi, kui õpetajatel. Siit ka siis õigustus solidaarsusele õpetajatega. Ühtäkki avastasin aga, et neid kahte teemat seob tugevasti üks ühisnimetaja – absurd.

Kunagi aastaid tagasi ilmus müügile ketshup, mille sildil ilutses reklaam, et ühes kilogrammis ketshupis on kaks kilogrammi tomateid. Ega sellest midagi, vaid irvhambad ristisid selle „surveketshupiks“ ja kaubaks ta läks. Hiljem hakkas silma veel närimiskummi, mis väidetavalt sisaldas 100% ksülitooli ja nüüd hiljuti tuli ajakirjanduses jutuks vorst, milles on 100% liha. See polegi ju midagi erilist, sest lisaks on veel mitmeid (peamiselt küll suitsu-) vorstitooteid, mille pakendil on sõnaselgelt kirjas, et 100-s grammis vorstis on 170 grammi liha ja nii edasi.  Hüpervorst, mis muud! Probleem maakera sees asuvast veelgi suuremast maakerast on ju vana ja ei üllata kedagi. Samas on ka mõistetav vorstimeistrite soov oma head kaupa ka vägevalt reklaamida. Ja kuna action- ja multifilmides irvitatakse pidevalt füüsikaseaduste üle ja see on paganama naljakas, siis miks mitte ka vorsti- ketshupi- ja närimiskummireklaamis?

Ega keegi selle hüpervorsti peale eriti pahandanudki kui, siis vaid teised vorstimeistrid, kes kadetsesid liigülbet reklaamikampaaniat. Mida aga peaks ütlema inimene, kes actionfilmidest ei vaimustu? Noh, kui seda vorsti reklaamiks Hunt Kriimsilm, siis ehk oleks okei aga soliidse pakendi peal  selgelt loetavas trükikirjas...hm? Paistab, et eesti rahval on tohutu absurditaluvus. Eks ole ju aastasadade jooksul nii mõndagi nähtud.

Ka õpetajate palk on üks paras absurd. Ükskõik, kes sellest ka mida ei räägiks, tuleb sealt ülevalt (Tallinnast muidugi) üksainus lause: “Raha ei ole!“ Samas ei häbene trükimeedia kinnitada keskmise palga järjekindlat tõusu. Olgu selle keskmisega kuidas on (tuhandest inimesest ühele maksame miljoni, ülejäänutele mitte midagi ja keskmine tuleb ikka tuhat), kuid kui keskmine tõuseb, siis vähemalt on kindel, et see raha on olemas ja keegi selle raha ka ära sööb. Ent õpetaja palk on ju eriline!  Ei lähe ilmselt palju aega, kui meile kinnitatakse, et õpetajate palk sisaldab tegelikult mitmekordset keskmist palka.

See loogika käib nii. Selleks, et õpetaja üldse palka saaks, peavad paljud juhid, juhiabid, finantskonsultandid, projektijuhid, nõunikud, juristid jne. palehigis pingutama ja vastutama. Neile tuleb aga maksta keskmisest palju kõrgemat tasu, sest õpetajate palk on ju madal ja muidu ei tuleks keskmine välja. Seega ongi õpetaja palk nagu hüpervorst, mis sisaldab liha rohkem, kui ise kaalub. Kuulame ära ja noogutame – jajaa, eks  ta ole... probleeme on tõepoolest kuhjaga. Raha ju ei ole. Sealt ülevalt aga öeldakse meile ette, millal tuleb püksisrihma pingutada ja millal ei tohi väsida.

Sekka kostub ka eneseimetluslikke kaaksatusi stiilis „kui tublid me oleme, kuidas meie majandus areneb ja kuidas Euroopa meid imetleb!“ Vaevalt sel Euroopal meie kärbsemustamajanduse imetlemiseks mahti on. Kui meil midagi imetleda on, siis on need just meie kihelkondlikud perverssused nagu näiteks suhtumine õpetajatesse, päästetöötajatesse, politseiametnikesse, kultuuritöötajatesse.... Ja kõige taustaks kõikeületav absurditaluvus! Oleme tõesti nagu imeinimesed – võetakse palk ära – elame, võetakse viimased püksid jalast – ikka elame. Ei tea, kui prooviks vee peal kah käia?

Niipalju, kui olen oma välismaiste kolleegidega eesti õpetajate palkadest rääkinud, avaldavad nad imestust: „Teil ju läheb nii hästi, miks te oma õpetajatele palka ei maksa?“ Vaesed eurooplased, nad ei jaga absurdist midagi! Kui neile küüditamisest rääkida, siis küsivad nad:“Aga miks te politseid ei kutsunud?“

Mida positiivset on aga öelda ausatele vorstimeistritele, kes tõsimeeli tahavad tähelepanu juhtida oma heale toodangule? Siin ei saa ka soovitada lauset nagu “Saja grammi vorsti valmistamiseks on kasutatud 170 grammi liha.“ Kohe tekib küsimus, et kuidas on kasutatud? Et kas näiteks vorstimeister sõi 100 grammi ära ja 70 pani vorsti sisse – ei, ei, see ei lähe mitte!

Mis on aga vorsti peamine väärtus? Lisaks maitseomadustele muidugi tema põhiline toiteväärtus – valgu, ehk proteiinisisaldus. Kuivematel vorstitoodetel võib see olla tõepoolest oluliselt suurem kui värskel lihal. Seega, miks mitte öelda: “100 grammi vorsti valgusisaldus võrdub 170 grammi värske liha omaga?“ Oleks informatiivne, füüsikaliselt korrektne ja piisavalt lihtne. Või äkki liiga absurdivaene?

Fooliumi mitmekesisest mõjust

Kui minult juba mitmed tuttavad tõsimeeli küsinud olid, et mis imematerjal see foolium siis õieti on, ei osanud ma esiotsa muud, kui loetleda juba tuntud tõdesid: foolium on õhuke metallplekk, tavaliselt alumiiniumist, rahvakeeli hõbepaber, plastne, hermeetiline hästi peegeldav ja elektrit juhtiv materjal. Võib varjestada elektromagnetkiirgust, kuid suhteliselt aeglase magnetvälja muutuse korral (magnettormid!) olulist kaitset ei paku.

Seda kõike olid mu tuttavad vist ennegi kuulnud, kuid midagi enamat ma lisada ei mõistnud. Veidi hiljem sain teda, et meie peaminister on soovitanud fooliumi kasutada üpris kummalisel moel ja sellest siis ka rahva kõrgendatud huvi. Esimene mõtteparalleel tekkis mul kohe eelmise nädala telesaatega „Pealtnägija“, kus väidetavalt Eesti Maaülikooli dotsent sonis midagi energiaspiraalidest ja püramiididest pea kohal.

On muidugi omaette teema, mis kõrgharidust annab ülikool, kus õpetavad taolised dotsendid, kuid minu mõtteparalleel kulges esiotsa järgmiselt. Meie peaminister on ülikooliharidusega keemik ja ilmselt pole ka füüsika talle päris võõras. Sellest siis ka võimalik põlgus igasugu nõidumiste ja ebateaduste suhtes. Seega võrdles peaminister tõenäoliselt ACTA-uskmatuid seltskonnaga, kes kaitseb oma pead fooliumiga näiteks õõnsate kiirte eest, millega võõraid mõtteid pähe suunatakse.

Jälgides ajakirjandust jääb mulje, et nii tõlgendasid asja paljud inimesed. Ent seegi tõlgendus lonkab mõlemat jalga. Kui peaminister oma rahvast nõnda arvab, siis arvab ta küll halvasti! Ent teisest küljest- seesama rahvas on teda ju valinud ja usaldab teda! Nüüdseks olen jõudnud äratundmisele, et on veel teinegi tõlgendus, mis üldsegi ei seostu „kurjade kiirtega“ ega ole ka rahva suhtes üleolev ega solvav. Igaüks võib vabalt veenduda, et pannes fooliumi mütsi sisse, hakkab peal kohe üks jagu soojem. Nimelt peegeldab foolium hästi ka kehast (ka peast, mille temperatuur on üldjuhul alati kõrgem kui jäsemetel) kiirguvat infrapuna- ehk soojuskiirgust, seega vähendab soojakadusid ja seda tunneb nahk üsna peatselt.

Minu arvates arvas peaminister, et rahva pead on kestva külma tõttu alajahtunud ja soovitas fooliumi abil päid veidi soojendada. Pea peab ikka parajalt soe olema, siis kiireneb ka mõttetegevus ja ilmselt suureneb ka avatus uutele ideedele. Niisiis, ei mingieid „halbu kiiri“, kõik on puhas füüsika!

Mitte mingil juhul ei tohi antud mõttekäiku seostada väljenditega „peast soe“ ja muu taolisega. Tõsi, fooliumi kasutatakse ka liha pehmendamisel (küpsetamisel), kuid seda mitte niivõrd fooliumi peegeldamisomaduste tõttu, vaid hermeetilisuse ja plastsuse tõttu, mis liha ja kala ümber laseb katte valmistada, mis omakorda takistab liha või kala kuivamist ja säilitab mahlasuse. Ka „peaaju pehmenemisega“ pole antud arutluskäigul midagi ühist!
Mina arvan ikka, et meie peaminister usaldab oma rahvast, kes ta valinud on ja ei mõelnud mitte midagi pahasti - sooja peaga olevatki mitmesuguseid jamasid hoopis lihtsam taluda.