Kevadest nii- ja teistmoodi.

Olen tähele pannud, et kui inimestelt küsida, mida nad teavad rääkida kevadest (st. aastaajast, mitte O. Lutsu teosest), siis nende teadmised üldjuhul ei erine oluliselt neljanda-viienda klassi tasemest (sama kehtib muidugi ka muude aastaaegade ja üldse füüsilise geograafia kohta). Ometi tahaks kevadest rääkida. Kohe tõesti tahaks, kuid ei tea, kuidas seda teha.

Kas astronoomiliselt (ilmselt liiga keeruline), klimaatilisest, meteoroloogilisest (kah üsna segane värk), või siis kevadest hinges (aina hullemaks läheb)?

Proovime siiski. Niisiis on astronoomiliselt kevade alguseks ajahetk, mil Maa läbib kevadpunkti, ehk ühe kahest punktist, kus ekliptika lõikub taevaekvaatoriga. Keeruline, eks? Noh, ütleme siis, et sellega kaasneb päeva ja öö võrdne pikkus. Kuid siingi on oma konks: tähelepanelik lugeja, kes on harjunud „Postimehest“ jälgima päikese tõusu- ja loojanguaegu, märkab kergesti, et kevadisel pööripäeval on päev ööst üle veerand tunni pikem. Miks siis nii? 

Selgub, et astronoomiliselt peaks päikese tõusuks lugema päikese tsentri tõusu või loojangut, igapäevaelus loetakse tõusuks aga „esimese“ serva tõusu ja loojanguks „viimase“ serva loojangut. Pealegi, kui me näeme päikeseketast horisondil, siis tegelikult on ta veel ketta läbimõõdu jagu (ca pool kraadi) horisondi taga. Me näeme teda valguskiirte kõverdumise tõttu erineva tihedusega atmosfäärikihtides. Seda nimetatakse atmosfääriliseks refraktsiooniks. Põhimõtteliselt sarnane nähtus miraazhidele (näit. ka asfaldi pseudoloikudele), kuid seejuures igapäevane. Lisaks kihutab Maa pärast kevadpunkti läbimist päeva jooksul veel 12 tundi suvepunkti poole nii, et päike loojub hiljem, kui kevadpunktis peaks. Vaat siis, mille pärast päev kevade alguses ööst pikem on.

Klimaatilise ja meteoroloogilise kevadega on hoopis segased lood. Seda määratleb vaat et iga riik isemoodi, vastavalt oma kliimale ja ilmastikule. Üldjuhul loetaks kevade alguseks aega, mil päeva keskmine temperatuur pikema aja (näiteks nädala) jooksul ületab mingi väärtuse (näiteks null kraadi Celsiuse järgi). Selle määratluse muudab naljakaks asjaolu, et nädal ja rohkemgi aega plusstemperatuuri võib ju tulla ka mistahes talvekuul. Mida siis teha? Ei olegi midagi teha, sel juhul läheb ka loodus alt (lilled hakkavad õitsema ja tihased kilksuma). Seega segane asi see kevad. Kui veel arvestada, et ekvatoriaalalal on just kevad ja sügis kõige palavamad aastaajad ja suvi ning talv kõige jahedamad; et lõunapoolusel loojub kevade alguses päike ja  tõuseb alles sügise alguses; et Austraalia, Uus- Meremaa ja teistele lõunapoolkera elanikele algab 20. märtsil hoopis sügis, siis peaks sellest kõigest piisama väitmaks, et kevadet üldises mõttes pole olemas.

Aga ikkagi... Kui luuletajaid ja muid kirjamehi uskuda, siis leiavad kevadel lisaks looduse tärkamisele olulised muutused aset ka inimhinges. Inimestes (eriti noortes) võib genereeruda iseäralikke tundeid... Tõe huvides olgu öeldud, et iseäralikke tundeid võib noortes tekkida igal aastaajal. Selle kinnituseks on fakt, et erinevalt loomadest jaotub inimlaste sünd enam-vähem ühtlaselt üle aasta. Tõsi küll, vanemate inimeste sünnikuupäevade jaotust uurides võib täheldada sünnikuupäevade mõningast kuhjumist märtsi lõppu ja aprilli algusesse. See fenomen seletub jaaniöö tähtsusega meie esivanemate elus ja seos kevadega ongi vaid sünnikuupäeva kaudu.

Kevadega aga seostuvad ka mõningad ohud – kevadväsimus, s.o. avitaminoosist tingitud organismi seisund, kus sügiskaamos võib sujuvalt üle minna kevadkaamoseks. Ja ikkagi on veel midagi... Aga mis?

Linnulaulu veel küll pole (eile varahommikul üritasin kuulata, ei olnud midagi, pea miinus kakskümmend külma, no mida sa laulad?), kuid katsuks ratsionaalselt kõik kevade headused üles loetleda. Seda n.ö. sotsiaalses plaanis.

1. Päev läheb pikemaks, õhtud on valgemad, elektrit kulub vähem. (elektritootjad ei rõõmusta)
2. Temperatuur keskmiselt tasapisi tõuseb, kütet kulub vähem (soojatootjad ei rõõmusta)
3. Lumi sulab ära, libedus kaob, tänavatraumade hulk väheneb (kiirabil vähem tööd)
4. Väheneb vajadus suhteliselt kalliste talveriiete järele (rõivakaupmehed ei rõõmusta)
5. Teadmine, et varsti tuleb puhkus, võib tõsta enesetunnet (mitte kõigil)
6. Laste tuju tõuseb pika koolivaheaja ootuses (siin tahaks küll näha, kellel mitte)
7. Noortel tasuks alustada romantilisi suhteid (kui suveks käima saab, on sooja ilmaga ja lühikeste öödega pea ükskõik, kus kudrutada)
8. Ja vaat see (siiski ei saa ilma läbi) tärkava taimestiku lõhn ja linnulaul ka, kui nad lõhnama ja laulma hakkavad (küll nad ükskord hakkavad)

Kindlasti on veel palju kevade häid omadusi, lisaks võib paljudel olla kevadega ka veel isiklik suhe... (näiteks minul on maikuus sünnipäev).

On hea tunne midagi ennustada, kui tead, et ennustus kindlasti täitub. Seega siis – head kindlasti saabuvat kevadet kõigile!

Hüpervorstist ja õpetajate palkadest.

Mul oli südamel kaks teemat, mille kohta tahtsin mõtteid avaldada - vorst, milles liha on rohkem, kui vorsti ennast ja õpetajate palgad.

Ma ise küll ametlikult õpetaja ei ole ja isegi haridustöötaja mitte (olen ülikooli õppejõud), kuid palk on mul vaata, et väiksemgi, kui õpetajatel. Siit ka siis õigustus solidaarsusele õpetajatega. Ühtäkki avastasin aga, et neid kahte teemat seob tugevasti üks ühisnimetaja – absurd.

Kunagi aastaid tagasi ilmus müügile ketshup, mille sildil ilutses reklaam, et ühes kilogrammis ketshupis on kaks kilogrammi tomateid. Ega sellest midagi, vaid irvhambad ristisid selle „surveketshupiks“ ja kaubaks ta läks. Hiljem hakkas silma veel närimiskummi, mis väidetavalt sisaldas 100% ksülitooli ja nüüd hiljuti tuli ajakirjanduses jutuks vorst, milles on 100% liha. See polegi ju midagi erilist, sest lisaks on veel mitmeid (peamiselt küll suitsu-) vorstitooteid, mille pakendil on sõnaselgelt kirjas, et 100-s grammis vorstis on 170 grammi liha ja nii edasi.  Hüpervorst, mis muud! Probleem maakera sees asuvast veelgi suuremast maakerast on ju vana ja ei üllata kedagi. Samas on ka mõistetav vorstimeistrite soov oma head kaupa ka vägevalt reklaamida. Ja kuna action- ja multifilmides irvitatakse pidevalt füüsikaseaduste üle ja see on paganama naljakas, siis miks mitte ka vorsti- ketshupi- ja närimiskummireklaamis?

Ega keegi selle hüpervorsti peale eriti pahandanudki kui, siis vaid teised vorstimeistrid, kes kadetsesid liigülbet reklaamikampaaniat. Mida aga peaks ütlema inimene, kes actionfilmidest ei vaimustu? Noh, kui seda vorsti reklaamiks Hunt Kriimsilm, siis ehk oleks okei aga soliidse pakendi peal  selgelt loetavas trükikirjas...hm? Paistab, et eesti rahval on tohutu absurditaluvus. Eks ole ju aastasadade jooksul nii mõndagi nähtud.

Ka õpetajate palk on üks paras absurd. Ükskõik, kes sellest ka mida ei räägiks, tuleb sealt ülevalt (Tallinnast muidugi) üksainus lause: “Raha ei ole!“ Samas ei häbene trükimeedia kinnitada keskmise palga järjekindlat tõusu. Olgu selle keskmisega kuidas on (tuhandest inimesest ühele maksame miljoni, ülejäänutele mitte midagi ja keskmine tuleb ikka tuhat), kuid kui keskmine tõuseb, siis vähemalt on kindel, et see raha on olemas ja keegi selle raha ka ära sööb. Ent õpetaja palk on ju eriline!  Ei lähe ilmselt palju aega, kui meile kinnitatakse, et õpetajate palk sisaldab tegelikult mitmekordset keskmist palka.

See loogika käib nii. Selleks, et õpetaja üldse palka saaks, peavad paljud juhid, juhiabid, finantskonsultandid, projektijuhid, nõunikud, juristid jne. palehigis pingutama ja vastutama. Neile tuleb aga maksta keskmisest palju kõrgemat tasu, sest õpetajate palk on ju madal ja muidu ei tuleks keskmine välja. Seega ongi õpetaja palk nagu hüpervorst, mis sisaldab liha rohkem, kui ise kaalub. Kuulame ära ja noogutame – jajaa, eks  ta ole... probleeme on tõepoolest kuhjaga. Raha ju ei ole. Sealt ülevalt aga öeldakse meile ette, millal tuleb püksisrihma pingutada ja millal ei tohi väsida.

Sekka kostub ka eneseimetluslikke kaaksatusi stiilis „kui tublid me oleme, kuidas meie majandus areneb ja kuidas Euroopa meid imetleb!“ Vaevalt sel Euroopal meie kärbsemustamajanduse imetlemiseks mahti on. Kui meil midagi imetleda on, siis on need just meie kihelkondlikud perverssused nagu näiteks suhtumine õpetajatesse, päästetöötajatesse, politseiametnikesse, kultuuritöötajatesse.... Ja kõige taustaks kõikeületav absurditaluvus! Oleme tõesti nagu imeinimesed – võetakse palk ära – elame, võetakse viimased püksid jalast – ikka elame. Ei tea, kui prooviks vee peal kah käia?

Niipalju, kui olen oma välismaiste kolleegidega eesti õpetajate palkadest rääkinud, avaldavad nad imestust: „Teil ju läheb nii hästi, miks te oma õpetajatele palka ei maksa?“ Vaesed eurooplased, nad ei jaga absurdist midagi! Kui neile küüditamisest rääkida, siis küsivad nad:“Aga miks te politseid ei kutsunud?“

Mida positiivset on aga öelda ausatele vorstimeistritele, kes tõsimeeli tahavad tähelepanu juhtida oma heale toodangule? Siin ei saa ka soovitada lauset nagu “Saja grammi vorsti valmistamiseks on kasutatud 170 grammi liha.“ Kohe tekib küsimus, et kuidas on kasutatud? Et kas näiteks vorstimeister sõi 100 grammi ära ja 70 pani vorsti sisse – ei, ei, see ei lähe mitte!

Mis on aga vorsti peamine väärtus? Lisaks maitseomadustele muidugi tema põhiline toiteväärtus – valgu, ehk proteiinisisaldus. Kuivematel vorstitoodetel võib see olla tõepoolest oluliselt suurem kui värskel lihal. Seega, miks mitte öelda: “100 grammi vorsti valgusisaldus võrdub 170 grammi värske liha omaga?“ Oleks informatiivne, füüsikaliselt korrektne ja piisavalt lihtne. Või äkki liiga absurdivaene?

Fooliumi mitmekesisest mõjust

Kui minult juba mitmed tuttavad tõsimeeli küsinud olid, et mis imematerjal see foolium siis õieti on, ei osanud ma esiotsa muud, kui loetleda juba tuntud tõdesid: foolium on õhuke metallplekk, tavaliselt alumiiniumist, rahvakeeli hõbepaber, plastne, hermeetiline hästi peegeldav ja elektrit juhtiv materjal. Võib varjestada elektromagnetkiirgust, kuid suhteliselt aeglase magnetvälja muutuse korral (magnettormid!) olulist kaitset ei paku.

Seda kõike olid mu tuttavad vist ennegi kuulnud, kuid midagi enamat ma lisada ei mõistnud. Veidi hiljem sain teda, et meie peaminister on soovitanud fooliumi kasutada üpris kummalisel moel ja sellest siis ka rahva kõrgendatud huvi. Esimene mõtteparalleel tekkis mul kohe eelmise nädala telesaatega „Pealtnägija“, kus väidetavalt Eesti Maaülikooli dotsent sonis midagi energiaspiraalidest ja püramiididest pea kohal.

On muidugi omaette teema, mis kõrgharidust annab ülikool, kus õpetavad taolised dotsendid, kuid minu mõtteparalleel kulges esiotsa järgmiselt. Meie peaminister on ülikooliharidusega keemik ja ilmselt pole ka füüsika talle päris võõras. Sellest siis ka võimalik põlgus igasugu nõidumiste ja ebateaduste suhtes. Seega võrdles peaminister tõenäoliselt ACTA-uskmatuid seltskonnaga, kes kaitseb oma pead fooliumiga näiteks õõnsate kiirte eest, millega võõraid mõtteid pähe suunatakse.

Jälgides ajakirjandust jääb mulje, et nii tõlgendasid asja paljud inimesed. Ent seegi tõlgendus lonkab mõlemat jalga. Kui peaminister oma rahvast nõnda arvab, siis arvab ta küll halvasti! Ent teisest küljest- seesama rahvas on teda ju valinud ja usaldab teda! Nüüdseks olen jõudnud äratundmisele, et on veel teinegi tõlgendus, mis üldsegi ei seostu „kurjade kiirtega“ ega ole ka rahva suhtes üleolev ega solvav. Igaüks võib vabalt veenduda, et pannes fooliumi mütsi sisse, hakkab peal kohe üks jagu soojem. Nimelt peegeldab foolium hästi ka kehast (ka peast, mille temperatuur on üldjuhul alati kõrgem kui jäsemetel) kiirguvat infrapuna- ehk soojuskiirgust, seega vähendab soojakadusid ja seda tunneb nahk üsna peatselt.

Minu arvates arvas peaminister, et rahva pead on kestva külma tõttu alajahtunud ja soovitas fooliumi abil päid veidi soojendada. Pea peab ikka parajalt soe olema, siis kiireneb ka mõttetegevus ja ilmselt suureneb ka avatus uutele ideedele. Niisiis, ei mingieid „halbu kiiri“, kõik on puhas füüsika!

Mitte mingil juhul ei tohi antud mõttekäiku seostada väljenditega „peast soe“ ja muu taolisega. Tõsi, fooliumi kasutatakse ka liha pehmendamisel (küpsetamisel), kuid seda mitte niivõrd fooliumi peegeldamisomaduste tõttu, vaid hermeetilisuse ja plastsuse tõttu, mis liha ja kala ümber laseb katte valmistada, mis omakorda takistab liha või kala kuivamist ja säilitab mahlasuse. Ka „peaaju pehmenemisega“ pole antud arutluskäigul midagi ühist!
Mina arvan ikka, et meie peaminister usaldab oma rahvast, kes ta valinud on ja ei mõelnud mitte midagi pahasti - sooja peaga olevatki mitmesuguseid jamasid hoopis lihtsam taluda.