Hüpervorstist ja õpetajate palkadest.

Mul oli südamel kaks teemat, mille kohta tahtsin mõtteid avaldada - vorst, milles liha on rohkem, kui vorsti ennast ja õpetajate palgad.

Ma ise küll ametlikult õpetaja ei ole ja isegi haridustöötaja mitte (olen ülikooli õppejõud), kuid palk on mul vaata, et väiksemgi, kui õpetajatel. Siit ka siis õigustus solidaarsusele õpetajatega. Ühtäkki avastasin aga, et neid kahte teemat seob tugevasti üks ühisnimetaja – absurd.

Kunagi aastaid tagasi ilmus müügile ketshup, mille sildil ilutses reklaam, et ühes kilogrammis ketshupis on kaks kilogrammi tomateid. Ega sellest midagi, vaid irvhambad ristisid selle „surveketshupiks“ ja kaubaks ta läks. Hiljem hakkas silma veel närimiskummi, mis väidetavalt sisaldas 100% ksülitooli ja nüüd hiljuti tuli ajakirjanduses jutuks vorst, milles on 100% liha. See polegi ju midagi erilist, sest lisaks on veel mitmeid (peamiselt küll suitsu-) vorstitooteid, mille pakendil on sõnaselgelt kirjas, et 100-s grammis vorstis on 170 grammi liha ja nii edasi.  Hüpervorst, mis muud! Probleem maakera sees asuvast veelgi suuremast maakerast on ju vana ja ei üllata kedagi. Samas on ka mõistetav vorstimeistrite soov oma head kaupa ka vägevalt reklaamida. Ja kuna action- ja multifilmides irvitatakse pidevalt füüsikaseaduste üle ja see on paganama naljakas, siis miks mitte ka vorsti- ketshupi- ja närimiskummireklaamis?

Ega keegi selle hüpervorsti peale eriti pahandanudki kui, siis vaid teised vorstimeistrid, kes kadetsesid liigülbet reklaamikampaaniat. Mida aga peaks ütlema inimene, kes actionfilmidest ei vaimustu? Noh, kui seda vorsti reklaamiks Hunt Kriimsilm, siis ehk oleks okei aga soliidse pakendi peal  selgelt loetavas trükikirjas...hm? Paistab, et eesti rahval on tohutu absurditaluvus. Eks ole ju aastasadade jooksul nii mõndagi nähtud.

Ka õpetajate palk on üks paras absurd. Ükskõik, kes sellest ka mida ei räägiks, tuleb sealt ülevalt (Tallinnast muidugi) üksainus lause: “Raha ei ole!“ Samas ei häbene trükimeedia kinnitada keskmise palga järjekindlat tõusu. Olgu selle keskmisega kuidas on (tuhandest inimesest ühele maksame miljoni, ülejäänutele mitte midagi ja keskmine tuleb ikka tuhat), kuid kui keskmine tõuseb, siis vähemalt on kindel, et see raha on olemas ja keegi selle raha ka ära sööb. Ent õpetaja palk on ju eriline!  Ei lähe ilmselt palju aega, kui meile kinnitatakse, et õpetajate palk sisaldab tegelikult mitmekordset keskmist palka.

See loogika käib nii. Selleks, et õpetaja üldse palka saaks, peavad paljud juhid, juhiabid, finantskonsultandid, projektijuhid, nõunikud, juristid jne. palehigis pingutama ja vastutama. Neile tuleb aga maksta keskmisest palju kõrgemat tasu, sest õpetajate palk on ju madal ja muidu ei tuleks keskmine välja. Seega ongi õpetaja palk nagu hüpervorst, mis sisaldab liha rohkem, kui ise kaalub. Kuulame ära ja noogutame – jajaa, eks  ta ole... probleeme on tõepoolest kuhjaga. Raha ju ei ole. Sealt ülevalt aga öeldakse meile ette, millal tuleb püksisrihma pingutada ja millal ei tohi väsida.

Sekka kostub ka eneseimetluslikke kaaksatusi stiilis „kui tublid me oleme, kuidas meie majandus areneb ja kuidas Euroopa meid imetleb!“ Vaevalt sel Euroopal meie kärbsemustamajanduse imetlemiseks mahti on. Kui meil midagi imetleda on, siis on need just meie kihelkondlikud perverssused nagu näiteks suhtumine õpetajatesse, päästetöötajatesse, politseiametnikesse, kultuuritöötajatesse.... Ja kõige taustaks kõikeületav absurditaluvus! Oleme tõesti nagu imeinimesed – võetakse palk ära – elame, võetakse viimased püksid jalast – ikka elame. Ei tea, kui prooviks vee peal kah käia?

Niipalju, kui olen oma välismaiste kolleegidega eesti õpetajate palkadest rääkinud, avaldavad nad imestust: „Teil ju läheb nii hästi, miks te oma õpetajatele palka ei maksa?“ Vaesed eurooplased, nad ei jaga absurdist midagi! Kui neile küüditamisest rääkida, siis küsivad nad:“Aga miks te politseid ei kutsunud?“

Mida positiivset on aga öelda ausatele vorstimeistritele, kes tõsimeeli tahavad tähelepanu juhtida oma heale toodangule? Siin ei saa ka soovitada lauset nagu “Saja grammi vorsti valmistamiseks on kasutatud 170 grammi liha.“ Kohe tekib küsimus, et kuidas on kasutatud? Et kas näiteks vorstimeister sõi 100 grammi ära ja 70 pani vorsti sisse – ei, ei, see ei lähe mitte!

Mis on aga vorsti peamine väärtus? Lisaks maitseomadustele muidugi tema põhiline toiteväärtus – valgu, ehk proteiinisisaldus. Kuivematel vorstitoodetel võib see olla tõepoolest oluliselt suurem kui värskel lihal. Seega, miks mitte öelda: “100 grammi vorsti valgusisaldus võrdub 170 grammi värske liha omaga?“ Oleks informatiivne, füüsikaliselt korrektne ja piisavalt lihtne. Või äkki liiga absurdivaene?

Fooliumi mitmekesisest mõjust

Kui minult juba mitmed tuttavad tõsimeeli küsinud olid, et mis imematerjal see foolium siis õieti on, ei osanud ma esiotsa muud, kui loetleda juba tuntud tõdesid: foolium on õhuke metallplekk, tavaliselt alumiiniumist, rahvakeeli hõbepaber, plastne, hermeetiline hästi peegeldav ja elektrit juhtiv materjal. Võib varjestada elektromagnetkiirgust, kuid suhteliselt aeglase magnetvälja muutuse korral (magnettormid!) olulist kaitset ei paku.

Seda kõike olid mu tuttavad vist ennegi kuulnud, kuid midagi enamat ma lisada ei mõistnud. Veidi hiljem sain teda, et meie peaminister on soovitanud fooliumi kasutada üpris kummalisel moel ja sellest siis ka rahva kõrgendatud huvi. Esimene mõtteparalleel tekkis mul kohe eelmise nädala telesaatega „Pealtnägija“, kus väidetavalt Eesti Maaülikooli dotsent sonis midagi energiaspiraalidest ja püramiididest pea kohal.

On muidugi omaette teema, mis kõrgharidust annab ülikool, kus õpetavad taolised dotsendid, kuid minu mõtteparalleel kulges esiotsa järgmiselt. Meie peaminister on ülikooliharidusega keemik ja ilmselt pole ka füüsika talle päris võõras. Sellest siis ka võimalik põlgus igasugu nõidumiste ja ebateaduste suhtes. Seega võrdles peaminister tõenäoliselt ACTA-uskmatuid seltskonnaga, kes kaitseb oma pead fooliumiga näiteks õõnsate kiirte eest, millega võõraid mõtteid pähe suunatakse.

Jälgides ajakirjandust jääb mulje, et nii tõlgendasid asja paljud inimesed. Ent seegi tõlgendus lonkab mõlemat jalga. Kui peaminister oma rahvast nõnda arvab, siis arvab ta küll halvasti! Ent teisest küljest- seesama rahvas on teda ju valinud ja usaldab teda! Nüüdseks olen jõudnud äratundmisele, et on veel teinegi tõlgendus, mis üldsegi ei seostu „kurjade kiirtega“ ega ole ka rahva suhtes üleolev ega solvav. Igaüks võib vabalt veenduda, et pannes fooliumi mütsi sisse, hakkab peal kohe üks jagu soojem. Nimelt peegeldab foolium hästi ka kehast (ka peast, mille temperatuur on üldjuhul alati kõrgem kui jäsemetel) kiirguvat infrapuna- ehk soojuskiirgust, seega vähendab soojakadusid ja seda tunneb nahk üsna peatselt.

Minu arvates arvas peaminister, et rahva pead on kestva külma tõttu alajahtunud ja soovitas fooliumi abil päid veidi soojendada. Pea peab ikka parajalt soe olema, siis kiireneb ka mõttetegevus ja ilmselt suureneb ka avatus uutele ideedele. Niisiis, ei mingieid „halbu kiiri“, kõik on puhas füüsika!

Mitte mingil juhul ei tohi antud mõttekäiku seostada väljenditega „peast soe“ ja muu taolisega. Tõsi, fooliumi kasutatakse ka liha pehmendamisel (küpsetamisel), kuid seda mitte niivõrd fooliumi peegeldamisomaduste tõttu, vaid hermeetilisuse ja plastsuse tõttu, mis liha ja kala ümber laseb katte valmistada, mis omakorda takistab liha või kala kuivamist ja säilitab mahlasuse. Ka „peaaju pehmenemisega“ pole antud arutluskäigul midagi ühist!
Mina arvan ikka, et meie peaminister usaldab oma rahvast, kes ta valinud on ja ei mõelnud mitte midagi pahasti - sooja peaga olevatki mitmesuguseid jamasid hoopis lihtsam taluda.